Nädalavahetusel käisin, nägin, tegin. Kaamera oli ka kaasas. Facebook saab pildid ma arvan. Käisin templis. Seal on kaks templit kõrvuti, ühes olin varem käinud ja nüüd läksin sellesse, kus ma varem polnud käinud. Ühtegi teist inimest peale meie ei olnud. Hostema ja -isa ei jaksanud täiesti ülesse torni minna, läksin üksi. See oli ilus. Kaugemalt lähenesid vihmapilved. Viimased päikesekiired paistsid tumeda tormipilve tagant. Valgus oli teistsugune kui tavaliselt. Vaikus. Kerge tuuleke aga ikka oli palav. Põllud. The hills behind the hills. Mulle aga meeldib mõelda, et need on mäed. Eestlase jaoks need ongi ma arvan. Mul on teema mägedega. Need meeldivad mulle, kohe väga. Seitse korrust, iga korruse keskel kuju. Vahepeal paar korda kuulsin, et keegi kõnnib nendel metalltreppidel ja ootasin, et see keegi siis lõpuks üles jõuaks, et teda tusase pilguga tervitada, sest ta tuli mu rahu rikkuma. Keegi ei jõudnud.
Pärast hostisa oli sellest nii vaimustuses, sest ütles, et keegi ei käinud seal ja templis elanud munk on juba ammu surnud. Ma ise ei oleks neid hääli kummitus(t)e kaela ajanud aga miks mitte? Mina olin seal tegelikult see rahurikkuja.
Aga kool hakkab tuimaks muutuma. Tõenäoliselt mu antisotsiaalsus ei aita ka kaasa aga ikka need kohalikud noored... Tahaks neid raputada ja karjuda, et kas teil siis mingit tahet ega mingeid ambitsioone ega mingit seiklushimu ei ole? Kuidas saab keegi rahul olla oma kool-kodu-telefon eluga? Või siis mina olen lihtsalt tohutult püsimatu inimene. Ma tahan kogu aeg midagi uut. Või siis ma olen lihtsalt kannatamatu nõmedik, kes mõistab neid totaalselt valesti.
Vaba aega on nii palju et võiks teistelegi jagada.
Enamasti aga veedan siiski vaba aja siin ehk õpetajate tuba ehk konditsioneer ehk neil oli koosolek ehk sain pilti teha ehk ma jätsin laual olnud ananassist viisakuse mõttes ühe viilu alles.
Ma ei tea, kas see oli tahtlik ja õpetaja on naljakunn või siis ta lihtsalt ei leidnud paremat nime oma homonüümide mõistatuse failile.
Ma ei tea kas Obama's coffee on rassistlik või mina olen natuke, et sellele mõtlen.
Ning ikka see siinne pealiskaudsus, nii palju on võltsi. Näiteks. Oli emadepäev. Küll juba umbes kuu tagasi aga oli. Mõistan, et see austamine käib nii, et põlvili roomatakse tema juurde, pannakse käed kokku, vist põhimõtteliselt nagu tänatakse teda aga mis tundus ka justkui kohustuslik olevat oli see, et siis mingil hetkel puhketakse nutma. Alguses arvasin, et see oli lihtsalt mu (nüüd endine) hostvend. Ei, kõik keda nägin emadepäeva puhul ema õnnitlemas valasid pisaraid. Umbes minuti möödudes jätkati oma tavapäraste toimetustega nagu midagi poleks toimunudki. Kas nad järsku sellel hetkel avastasid, et oi, mu emps on nii hea ikka? Ma ei tea, ei uskunud seda. Tore ja armas muidugi aga miks üldsegi on vaja mingit kindlat päeva, et oma ema meeles pidada? Üldse on nii, et neile on see mulje, mille nad jätavad väga tähtis aga tegelik sisu poleks nagu üldse oluline. Nii inimeste, ürituste ja kas või majade puhul. Ma ei tea kuidas päris täpselt seletada. Näide 2. Mõnikord jagatakse hommikustel kogunemistel aukirju õpilastele, kes on kusagil võistlustel käinud, on niisama head õpilased või no teate küll. Õpilane läheb lavale, kuldselt kandikult ulatatakse talle diplom, üleandmise hetkel tehakse pilti aga see nagu ei koti kedagi. Seda tehakse justkui tegemise pärast. Õpilased, keda tunnustatakse on selliste nägudega, mis küsivad 'miks ma siin olema pean' ja õpilased, kes istuvad, neid huvitab see veel vähem. Keegi ei pane tähele ja räägitakse omi jutte või vaadakse niisama tuima pilguga ringi. Vahest harva kui jutusumin liiga suureks kasvab käratavad õpetajad segajad vait aga muidu lobisevad nad ise samamoodi. Näide 3. Nende majad. Väljast võib olla uhke ja pidulik. Eriti just väravad, mis kaetud kulla ja karra ning uhkete ornamentidega. Ja maja sisemus.. noh, üpris pelta. Ma vahepeal arvasin, et ehk ainult minule selline mulje jäänud aga õnneks siiski mitte, teised eurooplased on seda ka täheldanud. Eurooplastest rääkides. Uus õpetaja Inglismaalt tundub päris lahe klemm olevat. Meie lõunaaafriklane muutub isegi jutukaks ja naervaks kui nad koos on. Ning tõsimeeli, ta näeb natuke eemalt vaadates välja nagu Roland Laos. Ja tal on lahe hääl. Kui ma nüüd mõtlen, siis mida ma alati tähele panen ongi inimeste silmad ja/või nende hääl.
Kodu on hea. Tunnen end hästi. Saan ringi käia ja olla. Mul käib ülepäeviti keegi salajane isik tuba koristamas. Isegi öökapil, kus valitseb muidu minu ühe päevaga korraldatud segadus, lebavad ehted ja juuksepaelad ilusasti organiseeritult. Olen siin varsti kaks nädalat elanud ja täna sain teada, et taga on meil veel üks mõnna aed. Ja väike purskkaev. Õhtuti käin väljas istumas ja muusikat kuulamas ja siin ei ole ühtegi tüütut koera. Jah, eelmises kodus olid tüütud koerad ja mulle tavaliselt meeldivad kõik koerad. Mul nende väikeste taskusse mahtuvate koerte ja puudlite vastu pole just kuigi suur austus, sest nad on kuidagi üleolevad ja kehkenpükslikud, aga ma ka ei vihka neid. Eelmise hostpere koeri aga nagu vaikselt hakkasin juba vihkama. Kuigi mulle ei meeldi see sõna. See on liiga tugev. Mul tekkis suur vastumeelsus nende koerte suhtes. Siin mul on aga aia taga tänavakoerad ja üks oma väike eputis ka aga ta on lihtsalt tobe mitte tüütu.
Sääsed on Tais nagu ninjad. Sa saad teada, et ta on sul külas käinud alles siis kui su jalad on pooleldi söödud.
Olen tegelenud natuke vaatlusega ja keskmiselt on hommikustel kogunemistel üks minestaja nädalas. Nad pole ise ka oma kliimaga harjunud.
Endaga pean ma aga midagi ette võtma. Peegliga kohtudes muutun alati kurvaks. Maiustused on siin head. Arvasin küll, et kuna söön kogu aeg lõunaks kanaliha ja muna, siis lisaks kanade populatsiooni vähenemise kaasa aitamisele aitan ka oma keha. Vist siiski mitte. Aga see pole ainus probleem.
Kuna mul sellele riigile mingeid ootuseid ei olnud, siis vast seetõttu olid mul ootused endale veel suuremad. Mulle hakkab aga tunduma, et praegu tuleksin ma tagasi aga veel rohkem sellise isikuna, kes ma ei taha olla. Eva blogist lugesin: "Ja silmas pidada ka seda, et lõppude lõpuks loeb see, et suudad iseendaks jääda. Ma olen siin enda jaoks." Ma tulin siia ka muidugi enda jaoks. Esiteks selleks, et endale aega juurde võita ja teiseks, põhjus, mida ma vist siiski jätkuvalt ei taha siia blogisse päris täpselt kirjutada, sest mulle tundub, et siis seda ei juhtugi. Niigi kardan, et ei juhtu, sest tahan seda väga, tulingi seda vist siit otsima. Mitte otseselt sellelt maalt aga sellest kogemusest. Aga nagu öeldakse, et kui sa lõpetad armastuse otsimise, siis see tuleb ise. Armastusest ma ei tea midagi aga ma arvan, et selle minu teemaga on sama. Lähen jälle liiga keerukaks. Ütleme lihtsalt nii, et ma ei tea kas ma tahan 100% iseendaks jääda.
Õhtul hakkas jälle vihma sadama ja meie hoovi keskele tekkis hiiglaslik tiik.
Selline armastuse-vihkamise suhe.
See on lamekas aga mul tuleb alati meelde 'great clouds roll over the hills bringing darkness from above' kui pilved lähenevad. Paremal on mu kooli ka näha.
Ja kui rahvast pole ning on jahedam ilm, siis seda aega on siin hea veeta. Paremale jäävad prantsuse/hispaania, jaapani, hiina ja inglise keele klassid ning õpetajate tuba.
Hostkoer.
Lotte on koaalaks maskeerunult oma tegemistega siia ka jõudnud. Kuidas ta meil ikka jõuab? Ta oli juba eelmisel aastal nii väsinud moega. http://www.tv3play.ee/play/292491/
See lotte-kommentaar ajas nii naerma. :D Otsi-otsi, äkki leiad lotte suitsud ka sealt üles. :D
ReplyDeleteMa ei teadnud kas sa loed seda aga kirjutades ikka mõtlesin sulle ka. Ma siiski südamest loodan, et ta pole halvale teele läinud. Lotte Vodka ei kõla ka väga hästi.
Delete