Hommikul nägin ühte pontsakat sisalikku hea plärtsu saatel puult maha hüppamas. Kui loomad ja enamasti ka inimesed on siin väga kondised, siis sisalikud on väga kogukad. 

Sügishommikud on kätte jõudnud. Temperatuur on hommikuti langenud 24 kraadini ja vahelduva eduga sajab vihma. See tuletas meelde, et ma siiski ei tahaks Eesti kooli ja masendavaid sügishommikuid. 

Täna hommikul juba enne esimese tunni algust suudeti mind närvi ajada aga kuna ma ei taha, et mind ennetähtaegselt koju saadetaks, sest virutasin kellelegi tooliga vastu vahtimist siis hoidsin end tagasi.

Väljavõte ühest liialt positiivsetes toonides kulgenud paari päeva tagusest näoraamatuvestlusest. 

Täna enne prantsuse keele tundi üks tüdruk katsus mind sõrmega ja turul näidati näpuga. See viisakus aina jätkab mu üllatamist.

Sain täna teada, et mul peab sõpru olema. Tugiisik ütles, et ta oli juba kohalikule YFUle ka kirjutanud, et mul neid pole. Kas pole mitte armas? Huvitav kas nad saadavad siis kohale sõbra-kiirabi, kust hüppavad välja 10 minuealist ja voila! sõbrad. Ning mina saan lõpus öelda, et vot mina proovisin hea ja kurjaga, isegi kavalusega aga nii küll ei proovinud, tänan ja pakun neile tänutäheks õunu.

Jätkuvalt näen vaeva selgitamisega, et ainukeseks takistuseks minu ja nende vahel ei ole keelebarjäär. Ütlesin, et mul on kindlad inimesed, kellega koos lõunat söön, nimetagem siis neid sõpradeks, kas see ei sobi?

"Sul peab olema rohkem sõpru. Sul peab olema palju sõpru!"

Jälle tuli siin mängu see Tai 'kvantiteet on tähtsam kui kvaliteet'. 

Kõva mutt nagu ma olen noogutasin ilusasti ja jalutasin sellise jutu peale minema. Siis kui minuga samal lainel olevad õpetajad mulle ütlema tulid, et neil läheb ka temalt tulev selline tobe jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning ma peaks seda ignoreerima, siis toimus mul siin olles esimene tilluke breikdäun ja miks mitte siis juba teiste inimeste ees. Aga kõik on okeika! 

Toredatest inimestest rääkides, ühel neist ehk mu prantsuse ja hispaania keele õpetajal Nicolas'l oli täna sünnipäev. Mina ei teadnud sellest muidugi midagi enne, kui klass tordiga klassi sisse sadas. Tore oli. Päev sai vähemalt hea alguse. Ma siis soovisin ka ikka ilusasti õnne pärast aga lõpuks oli tema see, kes mulle kingituse tegi. Nimelt sain cd'd hispaania keele õppimiseks ning ta lubas ka tuua ühe hea prantsuse keelse juturaamatu. Mul on prioriteedid jätkuvalt paigas. 

See hiina keele õpetaja on no nii nunnu. Kui te vaid oleksite näinud kui kiirelt ta oma toolilt püsti kargas kui prussakat nägi. Aga siiski surmas ta lõpuks mehelikult ja jändas kokku viis minutit sellega.

Mõned mu päevased tähelepanekud. Ja ma kasutan sõna 'nunnu' ainult erilistel puhkudel. 

Laupäeval käisin nende kahe templi jalamil toimunud kontserdil. Ehk siis keegi esines ja publikule kanti kogu aeg toitu ette. See käibki siin nii. Lahe oli aga see, et eelmisel laupäeval külastatud tempel oli öösel lahti. Kas just öösel ka aga igatahes õhtul ja, kuna siin läheb üpris varakult päike looja, siis pimedas. Erilisust vähendas aga sealt samast alt tulev vali muusika ning tempel oli väga valgustatud. Vaade oli aga ilus. Eriti meeldis see täielik pimedus, mis nende suurte põldude kohal oli. Kujutan ette, et see oleks suurepärane koht, mida tähistaevasel ööl külastada. 

Eelmisest nädalavahetusest unustasin mainida, et käisime veel hulpival turul ehk floating marketil ja katolikus kirikus. Mu pere siin on sellised 50-50 budistid ja katolikud. Kui Euroopa kirikud on kõik sünged ja rõsked, et sa kohe ikka tunned kuidas Jeesus kannatas ja veel sinu pattude eest, siis siinne kirik oli valge ja rõõmus. Missal istus minu ees tädike, kes vaatas mind mitu korda pilguga 'sa näed välja nagu pagan, sa ei tohiks siin olla'. Üritasin peas ikka Meie Isa Palvet meenutada aga mõlemas keeles meenus vaid pool. Ma pole päris ateist aga ma usun pigem Suurde Pauku (ma tean, kes teist on väga lapsikud) ja tulnukatesse ja dinosaurustesse ja ahvist vanaisasse. Sellel päeval oli sinna mingi tähtis nina külla tulnud. Ehk siis ka see üritus oli maksimaalselt kommertslikuks muudetud. Nägin müügil huvitavaid dvd'sid aga ega ma ju enam ei mäleta peale selle Mel Gibsoni Jeesusefilmi ühtegi, seal oli igast kavalaid filme. Mõtlesin, et keegi oleks võinud Von Trieri 'Antikristust' ka ikka müüa. Ei kujuta ette, millise skandaali selline film siin tekitada võiks. 

Rääkisime üks päev Johannaga ja siit tulevad mõned järeldused:

1. Siiski vist ainult minu kooli teema, et pidevalt jäävad tunnid ära, sest kas õpetaja või õpilased ei ilmu kohale. 

2. Kohalik huumor on... lihtne. Nalja tehakse sama põhimõtet aluseks võttes nagu väikestel lastel-kui naerdakse üks kord, siis naerdakse kolm korda sama nalja üle veel. 

3. Siin ollakse tohutult lärmakad. Tõsiselt kohe. 

Mu enda tähelepanek:

Ollakse väga aeglased, kõiges, nii söömises kui ka liikumises ja muudes asjades, mida ma ei maini, sest ma tundun juba liigagi negatiivne. 

Mul oli kindlasti veel asju, millest tahtsin kirjutada aga ega ma ju enam ei mäleta. 

Ahhaaa! Käisin pühapäeval ühes kodulähedases koolis inglise keele eksamitegijaid valvamas. Kool ja klassiruumid olid sürreaalsed. Akende ees olid klaaside asemel luugid, laes olid pöörlevad ventilaatorid, mis panid tule värelema ja remonti polnud seal keegi juba ammu teinud. Mulle meeldis. 

Üritasin kooliteel ümbrusest pilti teha. Mõte: 5, tegu: 5 piiiika miinusega. 

Ärkasin täna korraks kell 4:40. Õues oli torm ja mu toa akna klaasid värisesid. Kui kell 6 välja läksin oli kõik vaibunud ja konnad olid välja tulnud. Uhke konnakontsert oli.

Nädalavahetusel käisin, nägin, tegin. Kaamera oli ka kaasas. Facebook saab pildid ma arvan. Käisin templis. Seal on kaks templit kõrvuti, ühes olin varem käinud ja nüüd läksin sellesse, kus ma varem polnud käinud. Ühtegi teist inimest peale meie ei olnud. Hostema ja -isa ei jaksanud täiesti ülesse torni minna, läksin üksi. See oli ilus. Kaugemalt lähenesid vihmapilved. Viimased päikesekiired paistsid tumeda tormipilve tagant. Valgus oli teistsugune kui tavaliselt. Vaikus. Kerge tuuleke aga ikka oli palav. Põllud. The hills behind the hills. Mulle aga meeldib mõelda, et need on mäed. Eestlase jaoks need ongi ma arvan. Mul on teema mägedega. Need meeldivad mulle, kohe väga. Seitse korrust, iga korruse keskel kuju. Vahepeal paar korda kuulsin, et keegi kõnnib nendel metalltreppidel ja ootasin, et see keegi siis lõpuks üles jõuaks, et teda tusase pilguga tervitada, sest ta tuli mu rahu rikkuma. Keegi ei jõudnud. 

Pärast hostisa oli sellest nii vaimustuses, sest ütles, et keegi ei käinud seal ja templis elanud munk on juba ammu surnud. Ma ise ei oleks neid hääli kummitus(t)e kaela ajanud aga miks mitte? Mina olin seal tegelikult see rahurikkuja. 

Aga kool hakkab tuimaks muutuma. Tõenäoliselt mu antisotsiaalsus ei aita ka kaasa aga ikka need kohalikud noored... Tahaks neid raputada ja karjuda, et kas teil siis mingit tahet ega mingeid ambitsioone ega mingit seiklushimu ei ole? Kuidas saab keegi rahul olla oma kool-kodu-telefon eluga? Või siis mina olen lihtsalt tohutult püsimatu inimene. Ma tahan kogu aeg midagi uut. Või siis ma olen lihtsalt kannatamatu nõmedik, kes mõistab neid totaalselt valesti. 

Ning ikka see siinne pealiskaudsus, nii palju on võltsi. Näiteks. Oli emadepäev. Küll juba umbes kuu tagasi aga oli. Mõistan, et see austamine käib nii, et põlvili roomatakse tema juurde, pannakse käed kokku, vist põhimõtteliselt nagu tänatakse teda aga mis tundus ka justkui kohustuslik olevat oli see, et siis mingil hetkel puhketakse nutma. Alguses arvasin, et see oli lihtsalt mu (nüüd endine) hostvend. Ei, kõik keda nägin emadepäeva puhul ema õnnitlemas valasid pisaraid. Umbes minuti möödudes jätkati oma tavapäraste toimetustega nagu midagi poleks toimunudki. Kas nad järsku sellel hetkel avastasid, et oi, mu emps on nii hea ikka? Ma ei tea, ei uskunud seda. Tore ja armas muidugi aga miks üldsegi on vaja mingit kindlat päeva, et oma ema meeles pidada? Üldse on nii, et neile on see mulje, mille nad jätavad väga tähtis aga tegelik sisu poleks nagu üldse oluline. Nii inimeste, ürituste ja kas või majade puhul. Ma ei tea kuidas päris täpselt seletada. Näide 2. Mõnikord jagatakse hommikustel kogunemistel aukirju õpilastele, kes on kusagil võistlustel käinud, on niisama head õpilased või no teate küll. Õpilane läheb lavale, kuldselt kandikult ulatatakse talle diplom, üleandmise hetkel tehakse pilti aga see nagu ei koti kedagi. Seda tehakse justkui tegemise pärast. Õpilased, keda tunnustatakse on selliste nägudega, mis küsivad 'miks ma siin olema pean' ja õpilased, kes istuvad, neid huvitab see veel vähem. Keegi ei pane tähele ja räägitakse omi jutte või vaadakse niisama tuima pilguga ringi. Vahest harva kui jutusumin liiga suureks kasvab käratavad õpetajad segajad vait aga muidu lobisevad nad ise samamoodi. Näide 3. Nende majad. Väljast võib olla uhke ja pidulik. Eriti just väravad, mis kaetud kulla ja karra ning uhkete ornamentidega. Ja maja sisemus.. noh, üpris pelta. Ma vahepeal arvasin, et ehk ainult minule selline mulje jäänud aga õnneks siiski mitte, teised eurooplased on seda ka täheldanud. Eurooplastest rääkides. Uus õpetaja Inglismaalt tundub päris lahe klemm olevat. Meie lõunaaafriklane muutub isegi jutukaks ja naervaks kui nad koos on. Ning tõsimeeli, ta näeb natuke eemalt vaadates välja nagu Roland Laos. Ja tal on lahe hääl. Kui ma nüüd mõtlen, siis mida ma alati tähele panen ongi inimeste silmad ja/või nende hääl. 

Kodu on hea. Tunnen end hästi. Saan ringi käia ja olla. Mul käib ülepäeviti keegi salajane isik tuba koristamas. Isegi öökapil, kus valitseb muidu minu ühe päevaga korraldatud segadus, lebavad ehted ja juuksepaelad ilusasti organiseeritult. Olen siin varsti kaks nädalat elanud ja täna sain teada, et taga on meil veel üks mõnna aed. Ja väike purskkaev. Õhtuti käin väljas istumas ja muusikat kuulamas ja siin ei ole ühtegi tüütut koera. Jah, eelmises kodus olid tüütud koerad ja mulle tavaliselt meeldivad kõik koerad. Mul nende väikeste taskusse mahtuvate koerte ja puudlite vastu pole just kuigi suur austus, sest nad on kuidagi üleolevad ja kehkenpükslikud, aga ma ka ei vihka neid. Eelmise hostpere koeri aga nagu vaikselt hakkasin juba vihkama. Kuigi mulle ei meeldi see sõna. See on liiga tugev. Mul tekkis suur vastumeelsus nende koerte suhtes. Siin mul on aga aia taga tänavakoerad ja üks oma väike eputis ka aga ta on lihtsalt tobe mitte tüütu. 

Sääsed on Tais nagu ninjad. Sa saad teada, et ta on sul külas käinud alles siis kui su jalad on pooleldi söödud. 

Olen tegelenud natuke vaatlusega ja keskmiselt on hommikustel kogunemistel üks minestaja nädalas. Nad pole ise ka oma kliimaga harjunud. 

Endaga pean ma aga midagi ette võtma. Peegliga kohtudes muutun alati kurvaks. Maiustused on siin head. Arvasin küll, et kuna söön kogu aeg lõunaks kanaliha ja muna, siis lisaks kanade populatsiooni vähenemise kaasa aitamisele aitan ka oma keha. Vist siiski mitte. Aga see pole ainus probleem. 

Kuna mul sellele riigile mingeid ootuseid ei olnud, siis vast seetõttu olid mul ootused endale veel suuremad. Mulle hakkab aga tunduma, et praegu tuleksin ma tagasi aga veel rohkem sellise isikuna, kes ma ei taha olla. Eva blogist lugesin: "Ja silmas pidada ka seda, et lõppude lõpuks loeb see, et suudad iseendaks jääda. Ma olen siin enda jaoks." Ma tulin siia ka muidugi enda jaoks. Esiteks selleks, et endale aega juurde võita ja teiseks, põhjus, mida ma vist siiski jätkuvalt ei taha siia blogisse päris täpselt kirjutada, sest mulle tundub, et siis seda ei juhtugi. Niigi kardan, et ei juhtu, sest tahan seda väga, tulingi seda vist siit otsima. Mitte otseselt sellelt maalt aga sellest kogemusest. Aga nagu öeldakse, et kui sa lõpetad armastuse otsimise, siis see tuleb ise. Armastusest ma ei tea midagi aga ma arvan, et selle minu teemaga on sama. Lähen jälle liiga keerukaks. Ütleme lihtsalt nii, et ma ei tea kas ma tahan 100% iseendaks jääda. 

Õhtul hakkas jälle vihma sadama ja meie hoovi keskele tekkis hiiglaslik tiik.

Selline armastuse-vihkamise suhe. 

See on lamekas aga mul tuleb alati meelde 'great clouds roll over the hills bringing darkness from above' kui pilved lähenevad. Paremal on mu kooli ka näha. 

Vaba aega on nii palju et võiks teistelegi jagada. 

Ja kui rahvast pole ning on jahedam ilm, siis seda aega on siin hea veeta. Paremale jäävad prantsuse/hispaania, jaapani, hiina ja inglise keele klassid ning õpetajate tuba. 

Enamasti aga veedan siiski vaba aja siin ehk õpetajate tuba ehk konditsioneer ehk neil oli koosolek ehk sain pilti teha ehk ma jätsin laual olnud ananassist viisakuse mõttes ühe viilu alles. 

Ma ei tea, kas see oli tahtlik ja õpetaja on naljakunn või siis ta lihtsalt ei leidnud paremat nime oma homonüümide mõistatuse failile. 

Hostkoer.

Ma ei tea kas Obama's coffee on rassistlik või mina olen natuke, et sellele mõtlen. 

Lotte on koaalaks maskeerunult oma tegemistega siia ka jõudnud. Kuidas ta meil ikka jõuab? Ta oli juba eelmisel aastal nii väsinud moega. http://www.tv3play.ee/play/292491/

Toimub

Uudiste aeg. Elan uues kohas nüüd. Muutuse põhjuseks oli see, et mul polnud eelmises peres ruumi. Elasin vanaemaga samas toas ja magasin põrandal. Pakuti küll, et magaksin vanaemaga samas voodis aga see mõte ei olnud eriti meeliülendav. Probleem oli muidugi algusest saati aga ma ei tahtnud kurta, sest mulle ikka väga meeldib mu kool ja mõtlesin, et kui suur saab võimalus olla, et samas piirkonnas mulle pere leitakse. Kuna aga teised inimesed arvasid, et ma peaksin kurtma siis nii läkski. Arvasin kogu aeg, et perevahetus on täiesti viimane võimalus ja kui asi nii kaugele lähekski siis see võtaks ikka aega. Ma arvan, et mu tugiisik kuulis probleemist millalgi esmaspäeval või teisipäeval ja kolmapäeval teatas ta, et mulle on uus pere, reedel juba kolisin.

Uueks perepeaks on õpetaja. Ta ise on Filipiinidelt aga naine on kohalik. Nagu filipiinlastele kohane, siis ta inglise keel on väga hea. 

See rajoon, kus nüüd elan on, kui nii võib öelda, siis rikaste piirkond nagu mulle mitte mingi üleolekuta teatati. Elatakse mugavalt. Kodu on päris pirakas aga seda seetõttu, et peregi on suur. Nn. ametlik pere koosneb emast, isast ja kahes nooremast pojast aga nad on oma sugulastega hästi lähedased ning neid lapsi, kes mu hostisa (mida on ikka veider öelda, sest ta on siiski pigem õpetaja minu jaoks) papaks kutsuvad on palju. Neil on oma majapidajad ja aednikud, kes siin elavad ja kes on samuti osa perest, lapsed mängivad koos ja kõiki koheldakse võrdselt, mis minu meelest on tohutult lahe. Mina elan eraldi majas koos hostema venna ja tolle perega. Juba esimesel päeval ähvardati, et kui ma seal end vabalt ja koduselt ei tunne siis võin ära minna. Mulle see kõik väga sobib siin. Minu majas inglise keelt küll pea üldse ei räägita aga just sain ilma ühegi sõnata selgeks kuidas pesu pesta. 

Nädalavahetusel veetsin küll palju aega kodus aga siin ei olnud see üldse masendav ega tapvalt igav vastandina eelmisele kodule, kus ma mõistsin, et nelja seina vahel passimine võib väga lihtsalt hullumiseni viia. Ja nüüd vist on läbi unenäod, kus mulle ujuvad meres inimeste laibad vastu ja see on täiesti ok, sest ainus tegevus oli Fox Crime'i vaatamine. Kuigi the Killing, millest antud unenägu ilmselgelt inspiratsiooni sai, oli tegelikult hea sari. 

Aga nüüd olen ennast avastanud olukorrast, kus elan Tais ja kõige lähedasemad suhted on mul mitme filipiinlase, briti, hispaanlase, kellega suhtlen inglise-prantsuse segakeeles ja ameeriklasega. 

Elu on veider ja täpselt nii mulle meeldibki. 

Proovisin umbes viis nädalat tagasi midagi kirjutada ja andsin alla. Ehk siis nüüd juba siin vist seitse nädalat oldud. Ma ei teagi mida kirjutada. Nii palju mõtteid ja tähelepanekuid ja kõike seda on. Teen lihtsalt ja üritan mitte täielik jobu olla, sest vist negatiivset on rohkem. 

Pere-pole harjunud sellega, et mul pole oma elu, vabadust, privaatsust. Ei suuda seda lihtsalt kannatada. Ja nii hostvend kui ka koduloomad on kuidagi väga ärahellitatud ning see, minu jaoks, on üks ebameeldivamaid asju.
Ma tulin siia vist ka valede eesmärkidega. Tulin seikluse pärast. Ja seikluse all ma mõtlen ikka päris seiklust. Aga mis see on kui mul juba praegu on kujunenud rutiin ja ma sõltun täielikult hostperest? Ei. Ma ei taha seda, aga oleks vist pidanud sellele varem mõtlema.

Kool-meeldib. Sest õpetajad on toredad. Ma olen inglise keele programmis ja seega siin on palju nn. rahvusvahelisi õpetajaid. Rahvast on nii Suurbritanniast, Filipiinidelt, Jaapanist, Prantsusmaalt, Hiinast, USAst. Vist on nii. Õpilased aga... Ma ei taha kõlada üleolevalt ega midagi sellist aga siin ollakse lapsed nii kaua kuni koolis käiakse. Kuigi ma olen täie hingega selle 'säilitame oma lapselikkust' värgi poolt aga seda mingi piirini. Lapsikus on teine asi. Uuuuu, olen 18 ja täiega täiskasvanud. Ei, mitte seda. Ma ei ole kohe mitte mingit moodi täieõiguslik inimene. Kiire kõrvalteema sellega seoses. Kõik teavad, et mulle teevad nalja kõige lapsikumad asjad. Seega tahan siinkohal ära mainida, et Tai on parimate aevastuste maa. Ma pole küll tohutult palju reisinud aga ma ei tea kuidas see saaks parem olla. Aga kohalikud noored.. ehk on õige sõna teismelised, nad on nii totaalselt klassikalised teismelised. Mul on selline tunne nagu ma olen siin 10 kuud üksi. Ma võin leida tuttavaid aga sõpru? Sõbrad on need kellega saan rääkida, ma mõtlen tõsiselt rääkida. Nii palju kui mulle aga siinseid jutte seletatakse, siis teemad on poisid, teiste tagarääkimine või siis koolitööd. Ning ka suur asi nagu ühised huvid, näiteks muusika, filmid, raamatud, hobid. Jälle, pole ühtegi inimest kohanud, kellega kas või üks neist asjadest kattuks. Ei, vabandust, olen kohanud. Mu pikk, nii tohutult sügavate silmadega õpetaja Paul, kes fotografeerib ja kuulab Biffy Clyrot ja vaatab häid filme. Ta on britt. Ja õpetaja. Kohalikel aga see muusika mis läänest tuleb-Justin Bieber, One Direction, Taylor Swift ja ma arvan, et te saite juba aru. Ning idast tuleb k-pop'i. Filmid-neil on mingi kinnisidee selle multikaga ''Mina supervaras'' ja see on kõik, mis ma nende eelistustest tean. (PS! aitäh Inger, et mulle PÖFFi meelde tuletasid juba praegu) Raamatud-manga. Pole kedagi näinud tõelist juturaamatut lugemas. Hobid-küsisin esimestel päevadel kellegi käest, et millega siis noored vabal ajal tegelevad? Vastuseks sain täpselt selle, mida olin kartnud: ollakse kodus, magatakse, õpitakse, ollakse arvutis ja mängitakse mänge. Ja kõik need iPadid ja muud nutikad asjad, millest nad tõenäoliselt magades ka eluhinnaga kinni hoiavad. Ning mina arvasin, et oleksin USAs suurtes kogustes pinnapealsust kohanud. Pffff, rumal Loore, seda saab siin ka.

Eelmisest korrast kui taaskord alustasin kirjutamist on jälle umbes 2 nädalat möödas. Ja eluke kulgeb ikka täpselt sama moodi. Aeg läheb tohutu kiirusega. Kogu aeg ootan, et midagi juhtuks ja minu see seiklus lõpuks peale hakkaks aga ma kardan, et ma võingi ootama jääda. 

Aga tegelikult ma peaks vist siin blogis kirjutama, et mida ma teinud olen ja muud säärast. Ei meenu midagi väga millest kirjutada. Aga mul on, või siis oli vahepeal, nii palju erinevaid tähelepanekuid aga kahe kuuga olen juba paljude asjadega ära harjunud, et enam ei teagi kas need on mainimst väärt. Oleks pidanud ikka kohe alguses korralikult blogima hakkama. 

21-23. august olid spordipäevad. Mis siis suurele enamusele õpilastest tähendas lihtsalt vaba aega. Esimesel päeval oli rongkäik läbi linna. Kuna mu kool tahab ikka oma vahetusõpilast näidata kõigile, siis mullegi tehti uhke nägu pähe, juukseid rikuti tupeerimise ja liigse lakiga ning tõmmati selga kleit, mis ei olnud just minu kehale mõeldud. Õnneks nendele ulmelistele kontsadele sain ei öelda ja tänu sellele jäin ellu. Sellega meenus, et kui nad siin kord juba kontsi kannavad, siis need on tapvad. Just noored tüdrukud kui on sellised pidulikud sündmused. Ja meigitakse ka nii, et mina ei olnud näiteks päris mina, täiesti võõras nägu tehti pähe. Muidugi tänu sellele kõik leidsid, et ma nägin nii tohutult ilus välja. Siiski ei. Aga jah, spordipäevad olid toredad. Suure osa sellest üritusest moodustab võistlustele kaasaelamine. Ise oleks tahtnud tohutult jalgpallist osa võtta aga kuna ma saabusin kooli liiga hilja, siis mina sain õpetajate punase särgi (muidu olid neli tiimi ja vastavate värvidega särgid-roosa, kollane, roheline ja sinine) ja kõik millest ma osa sain võtta, ning seda ka pisut vastumeelselt, oli koos õpetajatega köievedu. See oli üks neist võistlustest, mida oli palju naljakam kõrvalseisjana vaadata, ise sellest osa võtta aga oli ikka päris väsitav.

Laupäeval käisin hostema ja tema kamraadidega Bangkokis. Põhjus, miks mul hostema seal Bangkokis vahepeal käib vajab pikemat seletamist, hiljem. Enamuse päevast veetsime autos nagu seda linna külastades ikka aga õhtul käisime Asiatique the Riverfront'il või mis iganes selle koha nimi ei oleks. Käisime seal vahetusaasta alguses yfukatega ka. Mulle see koht tohutult meeldib. See on selline armas ja romantiline ning isegi kui seal on palju rahvast on ikka kuidagi vaikne. Täpselt selline koht, kuhu minna mõne sõbraga ja maha istuda ja midagi head süüa-juua aga mitte nii väga lahe kui minna sinna hostema ja ta sõpsudega ehk siis lihtsalt sealt kiiruga läbi jalutades ja üksteisest pilte klõpsides. Jälle ma nõuan liiga palju vist. Ja see piltide klõpsimine on siin nii teema kui olla saab. Alguses oli naljakas nüüd on juba tüütu. See on täiesti normaalne kui hostema endast autot juhtides pilti teeb. Või keegi ostukeskuses istudes otsustab endast pilte teha. Täiesti normaalne on endast pilte teha aga minu hostpere tundub selle järgi vaadates keskmisest isegi natuke edevam. Meenus just see proua või preili, keda Peterburis käies ühes kirikus nägime, kes endast hoogsalt iPadiga pilte klõpsis. Mulle meenuvad siin üldse veidrad asjad. 

Miks siis mu hostema iga paari nädala tagant Bangkoki külastab? Nad müüvad turul kolmapäeviti ja pühapäeviti mingit sorti parfüüme. Ta käib pealinnas nende varusid täiendamas. See on selline poeke, kus on üleval silt, mis ütleb, et no take photo ehk siis ma pole sealsetest geniaalsustest pilte saanud teha aga küll olen ma neid oma mällu talletanud. Seal müüakse väikestes pudelites lõhnasid nagu Chany No.5, Escada Sanset Heat, Arman Adtitude ja muud toredat. Ma pole küll moe- ja lõhnabrändide osas küll väga kodus aga need nimed oleks nagu tuttavad aga samas ka ei ole. 

Istun siin õpetajate toas ja tänane koolipäev on möödunud täpselt nii, et ma pole midagi teinud ehk ühtegi produktiivset tundi pole olnud. Kuna nüüd tekkis mul tahtmine internetist ilusaid videosid vaadata, siis lõpetan. 

Ilmselgelt olen ikka see sama positiivne inimene. Tegelt, ärge saage valesti aru, ma pole õnnetu. Lihtsalt tahaks natuke põnevust ja midagi uut. Pildi krediit läheb sellele sarjale, mille ma olin juba peaaegu unustanud ja kellegi tumblrile, ma arvan, et see oli Maria oma. 

Alustan

Tere!

Loore, 18, lõpetasin 32. Keskkoolis 11c klassi ja nüüd läksin YFUga aastaks Tai Kuningriiki vahetusõpilaseks. See on vist kogu info, mida teadma peaksite. Selle peaks ka ära mainima, et kirjutada ma ei oska ja kõik, mis ma kirja panen tundub pärast lugedes alati nii halb, seetõttu lükkasingi blogi kirjutamist aina edasi aga nüüd pole vist enam pääsu.

Mõte Taisse minna? Kes seda teab, kust see tuli. Alguses pidin USAsse minema, leping oli ka juba tehtud, kuid siis järsku tekkis kuidagi Tai. Kõige vastandlikum maa minule-kuumus, mida ma ei kannata, kultuur, mida ei tunne ja mille kohta pole kunagi uurinud ja muidugi keel. Aga lõpuks mõtlesin, et kui juba sellist asja nagu vahetusaasta ette võtta siis suurelt ja eriti ekstreemselt. Nagu Monikagi ütles, et kui ma veits hull ei oleks, siis see polekski päris mina. Need, kes mind tunnevad, peaksid ka teadma, et just viimasel ajal olen ma hakanud kõike eriti vabalt võtma ja seega olengi siin, elan teist elu ja võtan kõike, mis pakutakse avasüli vastu. Samas juba pikka aega on olnud hirm, et kui ma kõike nii vabalt võtan ja arvan, et ei mõtle üle, saan hakkama ja kui peakski mingi probleem tekkima siis suudan tunded kõrvale lükata ja ikka edasi minna, keskendudes sellele ainukordsele võimalusele, aga äkki mingil hetkel avastan, et ups, tegelikult ma ei olegi nii kõva vend. Oleks halb kui see mõistmine toimuks siin kaugel, kus ma niigi olen täielikult oma mugavustsoonist väljas ja kuhugi nagu põgeneda ei ole. Aga jätkan praegu vähemalt sellega, et vaatab kuidas läheb. Loodame siis, et see suhtumine mulle käru ei hakka keerama.

Mu vahetusperest ka natuke, väga natuke, sest ma ise ei tea ka nende kohta midagi. 36-aastane ema, 16-aastane väikevend, vanaema ja 4 koera. Umbes 130 km Bangkokist läänesuunas hakkan elama. Põhjus, miks perest midagi täpsemalt ei tea on siin: nad ei räägi pea üldse inglise keelt. Ja mina ei räägi tai keelt. Lihtne.

Aga nüüd ma siin Tais kohal olengi ja mida ikka öelda. Kliima-kujutage ette loomaaia troopikamaja, ainult, et sealt ei ole väljapääsu. Kõik siseruumid ning autod on muidugi väikeseks varjupaigaks, aga ikka päris hull. Nüüd siin aastaalgusseminar, mille mina kirjutan kõik kokku, sest nii on lihtsam ja õigekirja ma ei tunne. Ega neid emotsioone siit ei saagi kuidagi edasi anda. Rõõmus ja elevil. Vaatan kogu aeg ringi ja mõtlen, et mis toimub. Olengi siin. Mina, siin, Tais. Vahepeal ikka mõtlen, et millega ma hakkama sain aga ka see pole paanika vaid lihtsalt hämming. Olime esimesed vahetusõpilased Johanna ja kahe belgia tüdrukuga, kes kohale jõudsid. Päeva jooksul saabus meid veel ja kokku peaks vist vahetusõpilasi olema 23, kellest minu mäletamismööda 13 on sakslased. Söödud, joodud, hotell on imeline, rõdu, suur tuba, akna taga mets, Tai suurim jõgi hotelli taga. Siia sõitsime ikka päris pikalt, nägi linna ja inimesi. Pole mõtet seda kirjeldama hakata, sest see nagunii ei annaks seda kõike õigesti edasi.

Kes seda teab, kuidas ja millal ma seda blogi siin täiendama hakkan ning ega nagunii midagi väga põnevat minult oodata ei ole.

Olge ilusad edasi,
Loore