Tere!
Loore, 18, lõpetasin 32. Keskkoolis 11c klassi ja nüüd läksin YFUga aastaks Tai Kuningriiki vahetusõpilaseks. See on vist kogu info, mida teadma peaksite. Selle peaks ka ära mainima, et kirjutada ma ei oska ja kõik, mis ma kirja panen tundub pärast lugedes alati nii halb, seetõttu lükkasingi blogi kirjutamist aina edasi aga nüüd pole vist enam pääsu.
Mõte Taisse minna? Kes seda teab, kust see tuli. Alguses pidin USAsse minema, leping oli ka juba tehtud, kuid siis järsku tekkis kuidagi Tai. Kõige vastandlikum maa minule-kuumus, mida ma ei kannata, kultuur, mida ei tunne ja mille kohta pole kunagi uurinud ja muidugi keel. Aga lõpuks mõtlesin, et kui juba sellist asja nagu vahetusaasta ette võtta siis suurelt ja eriti ekstreemselt. Nagu Monikagi ütles, et kui ma veits hull ei oleks, siis see polekski päris mina. Need, kes mind tunnevad, peaksid ka teadma, et just viimasel ajal
olen ma hakanud kõike eriti vabalt võtma ja seega olengi siin, elan
teist elu ja võtan kõike, mis pakutakse avasüli vastu. Samas juba pikka aega
on olnud hirm, et kui ma kõike nii vabalt võtan ja arvan, et ei
mõtle üle, saan hakkama ja kui peakski mingi probleem tekkima siis
suudan tunded kõrvale lükata ja ikka edasi minna, keskendudes sellele
ainukordsele võimalusele, aga äkki mingil hetkel avastan, et ups,
tegelikult ma ei olegi nii kõva vend. Oleks halb kui see mõistmine
toimuks siin kaugel, kus ma niigi olen täielikult oma mugavustsoonist
väljas ja kuhugi nagu põgeneda ei ole. Aga jätkan praegu vähemalt
sellega, et vaatab kuidas läheb. Loodame siis, et see suhtumine mulle käru ei hakka keerama.
Mu vahetusperest ka natuke, väga natuke, sest ma ise ei tea ka nende kohta midagi. 36-aastane ema, 16-aastane väikevend, vanaema ja 4 koera. Umbes 130 km Bangkokist läänesuunas hakkan elama. Põhjus, miks perest midagi täpsemalt ei tea on siin: nad ei räägi pea üldse inglise keelt. Ja mina ei räägi tai keelt. Lihtne.
Aga nüüd ma siin Tais kohal olengi ja mida ikka öelda. Kliima-kujutage ette loomaaia troopikamaja, ainult, et sealt ei ole väljapääsu. Kõik siseruumid ning autod on muidugi väikeseks varjupaigaks, aga ikka päris hull. Nüüd siin aastaalgusseminar, mille mina kirjutan kõik kokku, sest nii on lihtsam ja õigekirja ma ei tunne. Ega neid emotsioone siit ei saagi kuidagi edasi anda. Rõõmus ja elevil. Vaatan kogu aeg ringi ja mõtlen, et mis toimub. Olengi siin. Mina, siin, Tais. Vahepeal ikka mõtlen, et millega ma hakkama sain aga ka see pole paanika vaid lihtsalt hämming. Olime esimesed vahetusõpilased Johanna ja kahe belgia tüdrukuga, kes kohale jõudsid. Päeva jooksul saabus meid veel ja kokku peaks vist vahetusõpilasi olema 23, kellest minu mäletamismööda 13 on sakslased. Söödud, joodud, hotell on imeline, rõdu, suur tuba, akna taga mets, Tai suurim jõgi hotelli taga. Siia sõitsime ikka päris pikalt, nägi linna ja inimesi. Pole mõtet seda kirjeldama hakata, sest see nagunii ei annaks seda kõike õigesti edasi.
Kes seda teab, kuidas ja millal ma seda blogi siin täiendama hakkan ning ega nagunii midagi väga põnevat minult oodata ei ole.
Olge ilusad edasi,
Loore
