Pere-pole harjunud sellega, et mul pole oma elu, vabadust, privaatsust. Ei suuda seda lihtsalt kannatada. Ja nii hostvend kui ka koduloomad on kuidagi väga ärahellitatud ning see, minu jaoks, on üks ebameeldivamaid asju.
Ma tulin siia vist ka valede eesmärkidega. Tulin seikluse pärast. Ja seikluse all ma mõtlen ikka päris seiklust. Aga mis see on kui mul juba praegu on kujunenud rutiin ja ma sõltun täielikult hostperest? Ei. Ma ei taha seda, aga oleks vist pidanud sellele varem mõtlema.
Kool-meeldib. Sest õpetajad on toredad. Ma olen inglise keele programmis ja seega siin on palju nn. rahvusvahelisi õpetajaid. Rahvast on nii Suurbritanniast, Filipiinidelt, Jaapanist, Prantsusmaalt, Hiinast, USAst. Vist on nii. Õpilased aga... Ma ei taha kõlada üleolevalt ega midagi sellist aga siin ollakse lapsed nii kaua kuni koolis käiakse. Kuigi ma olen täie hingega selle 'säilitame oma lapselikkust' värgi poolt aga seda mingi piirini. Lapsikus on teine asi. Uuuuu, olen 18 ja täiega täiskasvanud. Ei, mitte seda. Ma ei ole kohe mitte mingit moodi täieõiguslik inimene. Kiire kõrvalteema sellega seoses. Kõik teavad, et mulle teevad nalja kõige lapsikumad asjad. Seega tahan siinkohal ära mainida, et Tai on parimate aevastuste maa. Ma pole küll tohutult palju reisinud aga ma ei tea kuidas see saaks parem olla. Aga kohalikud noored.. ehk on õige sõna teismelised, nad on nii totaalselt klassikalised teismelised. Mul on selline tunne nagu ma olen siin 10 kuud üksi. Ma võin leida tuttavaid aga sõpru? Sõbrad on need kellega saan rääkida, ma mõtlen tõsiselt rääkida. Nii palju kui mulle aga siinseid jutte seletatakse, siis teemad on poisid, teiste tagarääkimine või siis koolitööd. Ning ka suur asi nagu ühised huvid, näiteks muusika, filmid, raamatud, hobid. Jälle, pole ühtegi inimest kohanud, kellega kas või üks neist asjadest kattuks. Ei, vabandust, olen kohanud. Mu pikk, nii tohutult sügavate silmadega õpetaja Paul, kes fotografeerib ja kuulab Biffy Clyrot ja vaatab häid filme. Ta on britt. Ja õpetaja. Kohalikel aga see muusika mis läänest tuleb-Justin Bieber, One Direction, Taylor Swift ja ma arvan, et te saite juba aru. Ning idast tuleb k-pop'i. Filmid-neil on mingi kinnisidee selle multikaga ''Mina supervaras'' ja see on kõik, mis ma nende eelistustest tean. (PS! aitäh Inger, et mulle PÖFFi meelde tuletasid juba praegu) Raamatud-manga. Pole kedagi näinud tõelist juturaamatut lugemas. Hobid-küsisin esimestel päevadel kellegi käest, et millega siis noored vabal ajal tegelevad? Vastuseks sain täpselt selle, mida olin kartnud: ollakse kodus, magatakse, õpitakse, ollakse arvutis ja mängitakse mänge. Ja kõik need iPadid ja muud nutikad asjad, millest nad tõenäoliselt magades ka eluhinnaga kinni hoiavad. Ning mina arvasin, et oleksin USAs suurtes kogustes pinnapealsust kohanud. Pffff, rumal Loore, seda saab siin ka.
Eelmisest korrast kui taaskord alustasin kirjutamist on jälle umbes 2 nädalat möödas. Ja eluke kulgeb ikka täpselt sama moodi. Aeg läheb tohutu kiirusega. Kogu aeg ootan, et midagi juhtuks ja minu see seiklus lõpuks peale hakkaks aga ma kardan, et ma võingi ootama jääda.
Aga tegelikult ma peaks vist siin blogis kirjutama, et mida ma teinud olen ja muud säärast. Ei meenu midagi väga millest kirjutada. Aga mul on, või siis oli vahepeal, nii palju erinevaid tähelepanekuid aga kahe kuuga olen juba paljude asjadega ära harjunud, et enam ei teagi kas need on mainimst väärt. Oleks pidanud ikka kohe alguses korralikult blogima hakkama.
21-23. august olid spordipäevad. Mis siis suurele enamusele õpilastest tähendas lihtsalt vaba aega. Esimesel päeval oli rongkäik läbi linna. Kuna mu kool tahab ikka oma vahetusõpilast näidata kõigile, siis mullegi tehti uhke nägu pähe, juukseid rikuti tupeerimise ja liigse lakiga ning tõmmati selga kleit, mis ei olnud just minu kehale mõeldud. Õnneks nendele ulmelistele kontsadele sain ei öelda ja tänu sellele jäin ellu. Sellega meenus, et kui nad siin kord juba kontsi kannavad, siis need on tapvad. Just noored tüdrukud kui on sellised pidulikud sündmused. Ja meigitakse ka nii, et mina ei olnud näiteks päris mina, täiesti võõras nägu tehti pähe. Muidugi tänu sellele kõik leidsid, et ma nägin nii tohutult ilus välja. Siiski ei. Aga jah, spordipäevad olid toredad. Suure osa sellest üritusest moodustab võistlustele kaasaelamine. Ise oleks tahtnud tohutult jalgpallist osa võtta aga kuna ma saabusin kooli liiga hilja, siis mina sain õpetajate punase särgi (muidu olid neli tiimi ja vastavate värvidega särgid-roosa, kollane, roheline ja sinine) ja kõik millest ma osa sain võtta, ning seda ka pisut vastumeelselt, oli koos õpetajatega köievedu. See oli üks neist võistlustest, mida oli palju naljakam kõrvalseisjana vaadata, ise sellest osa võtta aga oli ikka päris väsitav.
Laupäeval käisin hostema ja tema kamraadidega Bangkokis. Põhjus, miks mul hostema seal Bangkokis vahepeal käib vajab pikemat seletamist, hiljem. Enamuse päevast veetsime autos nagu seda linna külastades ikka aga õhtul käisime Asiatique the Riverfront'il või mis iganes selle koha nimi ei oleks. Käisime seal vahetusaasta alguses yfukatega ka. Mulle see koht tohutult meeldib. See on selline armas ja romantiline ning isegi kui seal on palju rahvast on ikka kuidagi vaikne. Täpselt selline koht, kuhu minna mõne sõbraga ja maha istuda ja midagi head süüa-juua aga mitte nii väga lahe kui minna sinna hostema ja ta sõpsudega ehk siis lihtsalt sealt kiiruga läbi jalutades ja üksteisest pilte klõpsides. Jälle ma nõuan liiga palju vist. Ja see piltide klõpsimine on siin nii teema kui olla saab. Alguses oli naljakas nüüd on juba tüütu. See on täiesti normaalne kui hostema endast autot juhtides pilti teeb. Või keegi ostukeskuses istudes otsustab endast pilte teha. Täiesti normaalne on endast pilte teha aga minu hostpere tundub selle järgi vaadates keskmisest isegi natuke edevam. Meenus just see proua või preili, keda Peterburis käies ühes kirikus nägime, kes endast hoogsalt iPadiga pilte klõpsis. Mulle meenuvad siin üldse veidrad asjad.
Miks siis mu hostema iga paari nädala tagant Bangkoki külastab? Nad müüvad turul kolmapäeviti ja pühapäeviti mingit sorti parfüüme. Ta käib pealinnas nende varusid täiendamas. See on selline poeke, kus on üleval silt, mis ütleb, et no take photo ehk siis ma pole sealsetest geniaalsustest pilte saanud teha aga küll olen ma neid oma mällu talletanud. Seal müüakse väikestes pudelites lõhnasid nagu Chany No.5, Escada Sanset Heat, Arman Adtitude ja muud toredat. Ma pole küll moe- ja lõhnabrändide osas küll väga kodus aga need nimed oleks nagu tuttavad aga samas ka ei ole.
Istun siin õpetajate toas ja tänane koolipäev on möödunud täpselt nii, et ma pole midagi teinud ehk ühtegi produktiivset tundi pole olnud. Kuna nüüd tekkis mul tahtmine internetist ilusaid videosid vaadata, siis lõpetan.
Ilmselgelt olen ikka see sama positiivne inimene. Tegelt, ärge saage valesti aru, ma pole õnnetu. Lihtsalt tahaks natuke põnevust ja midagi uut. Pildi krediit läheb sellele sarjale, mille ma olin juba peaaegu unustanud ja kellegi tumblrile, ma arvan, et see oli Maria oma.
